Merilin Pedastsaar

Kulg ja kulgemine - see on loomulikkuse ilming, eheduse avaldumine (ravimtaimel ravivägi, metallil looduslik paatina). Taoistid ütlevad, et loomulikuks ei saada mitte ülespoole pürgides, vaid hoopis vastandteel – alla langedes. 

Paatina on aja jooksul moodustunud õhuke oksiidikiht metalli pinnal, mis tekib keskkonnas leiduvate elementide kokkupuutel. Näiteks raud moodustab oma loodusliku paatina, mida tuntakse roostena, reageerides hapniku ja õhuniiskusega. 

Näitusel RING-kulg esitleb Merilin Pedastsaar peamiselt abstraktseid maale, mis on teostatud messingule ja terasele. Tehnikatena on selleks kasutatud laserlõikust, metallivalu, -söövitust ning metallide keemilist värvimist ehk patineerimist. Metallide värvimise ajalugu ulatub tagasi tuhandeid aastaid ning patineerimise eesmärk on olnud religioosne, praktiline ja dekoratiivne. Laiemalt levinud kunstiks muutus see 19.sajandil. Pedastsaar sõnab: “Metallide värvimine nõuab keskendumist – väga täpset paatina retsepti järgimist, aga ka kannatlikkust ja minna laskmist. Töö tehtud, kohe eemaldu! Suur osa lõpptulemusest on ettearvamatu, tuleb usaldada elu ja anda metallile võimalus. Värvid on pidevas liikumises – ilmuvad ja mattuvad teiste toonide alla. Selline kulgemine koos paatina maalingutega on olnud ühtviisi vapustav ja nauditav koostöö, mida võiks võtta kokku Laozi õpetusega: Toimi toimimata.”

Merilin Pedastsaar (1989) kunstnikunimega MERI on metallikunstnik, loovjuht ja galvaanik oma ettevõttes Ehemeri. 2014 omandas ta Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi ning samal aastal tunnustati ka Roman Tavasti nimelise noore ehtekunstniku preemiaga. Pedastsaar täiendas õpinguid Rootsis, olles vahetusüliõpilane Göteborgi Ülikooli Disaini ja Tarbekunsti teaduskonnas ning praktikandina Christer ja Lena Bergestad Jonssoni stuudios Jungfruhuset. 2015-2020 töötas ta Viljandi Kultuuriakadeemias külalisõppejõuna, juhendades galvaanika kursusi (galvanoplastika, kuldamine, hõbetamine, patineerimine, metallide söövitamine ja anodeerimine). 

Auhind on terasest, nö origami voltimistehnikas, et vorm mõjuks õiges proportsioonis, aga ei läheks massiivseks metallikamakaks. Pinnaviimistluses on kasutatud ka roostet, mis sümboliseerib justkui mudast säravasse tippu tõusmist. Terasest on loodud tervikuna kivi faktuur. „Oluliseks pidasin veel trofee sobivust interjööri disainiga, et see poleks eksponeeritav vaid trofeeriiulil klassikaliste karikatega, mis igale poole ei sobi,“ kirjeldab Leslie oma äärmiselt põhjalikku nägemust. Trofee teostusel olid abiks mitmed osavad käed Tartust, laserlõiketehnika, painutusrobotid ja metallikunstnik Merilin Pedastsaar, kes kõik ideed ellu aitas kutsuda.

tere!

Väike valik tehtud töödest.