Metallikunstnik

Kulg ja kulgemine - see on loomulikkuse ilming, eheduse avaldumine (ravimtaimel ravivägi, metallil looduslik paatina). Taoistid ütlevad, et loomulikuks ei saada mitte ülespoole pürgides, vaid hoopis vastandteel – alla langedes. 

Paatina on aja jooksul moodustunud õhuke oksiidikiht metalli pinnal, mis tekib keskkonnas leiduvate elementide kokkupuutel. Näiteks raud moodustab oma loodusliku paatina, mida tuntakse roostena, reageerides hapniku ja õhuniiskusega. 

Näitusel RING-kulg esitleb Merilin Pedastsaar peamiselt abstraktseid maale, mis on teostatud messingule ja terasele. Tehnikatena on selleks kasutatud laserlõikust, metallivalu, -söövitust ning metallide keemilist värvimist ehk patineerimist. Metallide värvimise ajalugu ulatub tagasi tuhandeid aastaid ning patineerimise eesmärk on olnud religioosne, praktiline ja dekoratiivne. Laiemalt levinud kunstiks muutus see 19.sajandil. Pedastsaar sõnab: “Metallide värvimine nõuab keskendumist – väga täpset paatina retsepti järgimist, aga ka kannatlikkust ja minna laskmist. Töö tehtud, kohe eemaldu! Suur osa lõpptulemusest on ettearvamatu, tuleb usaldada elu ja anda metallile võimalus. Värvid on pidevas liikumises – ilmuvad ja mattuvad teiste toonide alla. Selline kulgemine koos paatina maalingutega on olnud ühtviisi vapustav ja nauditav koostöö, mida võiks võtta kokku Laozi õpetusega: Toimi toimimata.”

Merilin Pedastsaar (1989) kunstnikunimega MERI on metallikunstnik, loovjuht ja galvaanik oma ettevõttes Ehemeri. 2014 omandas ta Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi ning samal aastal tunnustati ka Roman Tavasti nimelise noore ehtekunstniku preemiaga. Pedastsaar täiendas õpinguid Rootsis, olles vahetusüliõpilane Göteborgi Ülikooli Disaini ja Tarbekunsti teaduskonnas ning praktikandina Christer ja Lena Bergestad Jonssoni stuudios Jungfruhuset. 2015-2020 töötas ta Viljandi Kultuuriakadeemias külalisõppejõuna, juhendades galvaanika kursusi (galvanoplastika, kuldamine, hõbetamine, patineerimine, metallide söövitamine ja anodeerimine). 

Auhind on terasest, nö origami voltimistehnikas, et vorm mõjuks õiges proportsioonis, aga ei läheks massiivseks metallikamakaks. Pinnaviimistluses on kasutatud ka roostet, mis sümboliseerib justkui mudast säravasse tippu tõusmist. Terasest on loodud tervikuna kivi faktuur. „Oluliseks pidasin veel trofee sobivust interjööri disainiga, et see poleks eksponeeritav vaid trofeeriiulil klassikaliste karikatega, mis igale poole ei sobi,“ kirjeldab Leslie oma äärmiselt põhjalikku nägemust. Trofee teostusel olid abiks mitmed osavad käed Tartust, laserlõiketehnika, painutusrobotid ja metallikunstnik Merilin Pedastsaar, kes kõik ideed ellu aitas kutsuda.

MAFFI muna

Unikaalsed messingist sisekujunduselemendid lisavad ruumile isikupära ja elegantsi. Eritellimuslik messingist peegliraamide kompositsioon toob ruumi mängulist rütmi. Erineva diameetriga peegleid raamivad laserlõigatud rullvaltsitud messingist siilud, mis on omavahel ühendatud dekoratiivsete neetidega.

Samasse eramusse valmis ka tuleleegist inspireeritud kaminaniši kaunistus, kus on kasutatud messingtorusid ja võrku, tuues ruumi soojust ja ainulaadset isikupära.

Väike valik tehtud töödest.

Laulu- ja tantsupeo aegade ülene kodarraha - hõbemünt, ilmaratas - on
justkui toonika akord, kihte ühendav telg. Ta keerleb seelikuna, pöörleb
vokina või võtab päikese kuju. Ta võib olla ka liikuv silm, mille tõstab
üles linnuparv. Pilvepiirilt vaatab ta alla piduliste peale ja paneb
helisema kandlekeeled. Taevasinise titaani ja hõbevalge kodarraha
sisemine kooskõla ei vaibu hetkekski.
Just see heli rinnas ongi toonud meid kokku enne ja nüüd - tundes, et
oleme üks tugev ja vaba rahvas.

Koostöös Stuudio Cirrusega valmisid Eesti Laulu- ja tantsupeo aurahad. Kasutatud on anodeeritud titaani, terast ja valatud 925 hõbedat.

Kodarraha on Eesti eripärane ehtetüüp, mida mujal maailmas ei tunta ja mis levis 19. sajandil peamiselt Lääne-Eestis ja Pärnumaal, aga ka Lõuna-Eestis. Kodaratega rahad kasvasid välja kannaga rahadest, kui neid hakati ažuurse raamistusega suuremaks paisutama: ažuurne, rattakodaraid meenutav serv, mis omakorda ümbritsetud võruga. Kui raha ümber asetati kaks võru, mille mõlema vahed täideti kodaratega, siis nimetati seda kahe kodaraga rahaks. Kodarraha valmistati ka ilma ehtsat münti kasutamata – valmistades mündiimiteeringu, millel aimatakse järele mõne valitseja reljeefportreed või hoopis ehtemeistri fantaasiast pärit piibuga külameest või pikajuukselist emandat. Mida uhkem ehe, seda rikkam kandja.

Sõõr, ratas ja kodarad (kõike kokku on nimetatud ka ilmaratas) on vana pühaduse ja õnne sümbol. Ilmaratta motiiv on sageli maagiliste märkide ja amulettide valmistamisel aluseks. Jana Reidla, Kaari Siemer

Tartu Ülikooli sümbolehted – sõrmused, teklimärk ja rinnamärk – on loodud väärikuse, lihtsuse ja kandmismugavuse põhimõttest lähtudes.

Sõrmuste väärikuse sümboliks on hõbedasse või kulda süvistatud mustaks rodeeritud peahoone portaal. See ajaproovile vastu pidanud tugev ja ajatult lihtne sümbol lisab sügavust ja tähendust, jäädes kandjaga alatiseks, sest ei kulu ega kao.

Sõrmuste diskreetne vorm ja viimistlus sobivad harmooniliselt teiste ehetega, võimaldades neid kanda nii pidulikel sündmustel kui ka igapäevaselt.

Sõrmuse siseküljele on graveeritud Tartu Ülikooli asutamisaasta, mille kõrvale saab soovi korral lisada ka enda lõpetamisaasta.

Tekli- ja rinnamärgid on disainitud ühtse ehtekomplekti osana, arvestades sõrmuste ja ülikooli tekli stiili. Matt must taust ja poleeritud hõbevalge portaal loovad silmapaistva kontrasti, harmoneerudes ülikooli tekli tumeda servaga. Märkide servades olev kaldfaas lisab kujundusele elegantsi ja viimistletud välimuse.

See terviklik ja ajatult stiilne disain võimaldab Tartu Ülikooli sümbolehte kanda väärikalt igas olukorras.

Ehtekunstnik Merilin Pedastsaar (Tõnisoja) pälvis 2014. aasta Roman Tavasti nimelise 1000 eurose stipendiumi

9. detsembri õhtul kuulutas Eesti Rahvuskultuuri Fondi Roman Tavasti allfondi halduskogu välja 2014. aasta stipendiaadi, kelleks osutus noor ehtekunstnik Merilin Pedastsaar (Tõnisoja). Stipendiaadi väljakuulutamine leidis aset Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojas toiminud näitus-vastuvõtul, kus olid üheks õhtuks väljas kõik konkursile laekunud võistlustööd.

Merilin Pedastsaar (Tõnisoja) esitas konkursile kaks tööd, milleks olid ühte sarja kuuluvad James Bondilikud mansetinööbid nimega „Memory“. Titaanist ja hõbedast valmistatud mansetinööbid on funktsionaalselt kasutatavad USB mälukaardina. Merilin ütles, et inspiratsioon ehete loomiseks tuli sellest, et teda hämmastab ikka ja jälle see kui erinevad on inimeste mälestused ühest ja samast sündmusest, kuidas täpselt inim-mälu toimib ning kui kiiresti areneb tehnoloogia. Ehtekunstnikuna nägi ta head võimalust ühendamaks kunsti ja tehnoloogiat.

Roman Tavasti fondi halduskogu liige, kunstiajaloolane ja Eesti kultuuridiplomaat Saksamaal, Harry Liivrand ütles, et Merilin Pedastsaar (Tõnisoja) mansetinööbid olid tänavuaastase valiku vormikultuurilt võrreldamatult parim, kaasaegseim ja kõige innovaatilisem töö. Mansetinööpi paigaldatud salakarbike USB kaardiga mõjub nagu argipäevase ehtekunsti vormi võtnud James Bondi tarkvara – iga tehnofriigist (aga mitte ainult) mehe unistus. Traditsioonilise tarbekunsti, moodsa tehnoloogia ja teaduse vaimukas minimalistlik ja funktsionaalne süntees, n.ö. mehele suunatud nutika disaini parim näide.

Halduskogu liige, Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakonna juhataja, ehtekunstnik Kadri Mälk lisas, et tegemist on nutika leiuga – mälu varrukast võtta! – titaanist, hõbedast ja mälupulgast konstrueeritud mansetinööbid. Tehnoloogiliselt hästi läbi mõeldud teostus. Anodeeritud titaani pisut popilik värvispekter on kindlasti selle töö üks trumpe.

Stipendiumile kandideerimiseks esitas avalduse kokku üheksa ehtekunstnikku ja disainerit, kellest kõik leidsid halduskogu liikmete poolt äramärkimist. Roman Tavasti fondi halduskogu esimees Eivor Maiväli ütles, et konkurss liigub soovitud suunas ning iga aastaga täidab üha rohkem oma eesmärki, milleks on leida uusi ja huvitavaid toodetavate ehete disaini-ideid ja uudseid tehnilisi võtteid ehete teostamiseks.

Roman Tavasti nimelist stipendiumi on välja antud 1998. aastast. Detsembris 2010 moodustati stipendiumi haldamiseks Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Roman Tavasti allfond, mille tegevust juhib halduskogu. Halduskogusse kuuluvad Harry Liivrand (kunstiajaloolane, Eesti kultuuridiplomaat Saksamaal), Kärt Summatavet (ehtekunstnik, Aalto Ülikooli teadur), Kadri Mälk (ehtekunstnik, Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna juhataja), Tamara Luuk (kunstiajaloolane), Andrus Rumm (ehtekunstnik, Roman Tavasti stipendiumi laureaat 2001), Janno Siimar (Velveti disainiagentuuri loovjuht), Eivor Maiväli (Roman Tavasti kullassepafirma tegevjuht) ja Arvi Tavast (Tavastite perekonna esindaja).

1000 euro suurusega stipendiumi eesmärgiks on leida uusi ja säravaid inimesi, kes suudavad ja tahavad panustada ehte- või märgidisaini ning -tootmise arendamisesse. Iga-aastasele stipendiumile on oodatud kandideerima kõik, kes tunnevad, et just neil on pakkuda midagi uut – olgu selleks mõni uus ja silmapaistev ehe, hea disainiidee või kavand, enneolematu tehniline võte ehete või märkide valmistamiseks või mõni muu selle valdkonnaga haakuv idee. Konkursile esitatud valmisehete juures hinnatakse ka nende tootmiskõlblikkust.

Stipendium antakse üle Eesti Rahvuskultuuri Fondi pidulikul tänuüritusel Mustpeade majas 14. detsembril 2014.

Roman Tavast (1895–1942) asutas 1923. aastal Tallinnas kullassepatöökoja, millest kujunes Eesti nimekaim teenetemärke, medaleid ja väärismetallist tarbeesemeid tootev ettevõte. Ettevõttele on töid kavandanud Günther Reindorff, Paul Luhtein, Ferdi Sannamees ja paljud teised Eesti kunsti suurkujud.

Eelmisel aastal 90. aastapäeva tähistanud osaühing Roman Tavast on ka täna üks tunnustatumaid kullassepaettevõtteid Eestis, valmistades olulise osa Eesti teenetemärkidest ning korporatiivehetest. Ettevõttel on kliente ka teistes Euroopa riikides, ennekõike Soomes ja Inglismaal.